Chibi adoptieren
Mischling · Männlich · Jung · 1 Jahr
Als ein kleines schwarzes und weißes Kätzchen im Emi Tierheim geboren wurde, wurde er mit dem Namen Chibi bezeichnet. In Japanese bedeutet das „klein“, und er war tatsächlich winzig – so klein, dass er in die Handfläche passte. Er wuchs im Tierheim mit seinen Geschwistern auf, spielte, jammerte und lernte von dem ersten Atemzug an, Menschen zu vertrauen. Allmählich fanden alle anderen ihre Häuser. Jeder hatte jemanden, der sie nur ansah und sagte: „Das ist mein Kätzchen.“ Nur Chibi blieb darauf wartend. Er wartete lange. So lange, dass es sich anfing, als würde niemand jemals kommen. Dann kam sein Wunder. Chibi fand endlich ein Zuhause. Als er im Januar wegging, schien es, als beginne endlich sein wahres Leben. Sein Mensch, sein Zuhause, seine Freude. Doch diese Freude dauerte zu kurz. Dann kam eines Tages Chibi zurück. Nicht, weil er ein schlechter Kater war. Sondern weil er ein Kätzchen war – er spielte zu viel, erkundete zu mutig, grub die Pflanzenschalen aus und lebte fröhlich wie immer. Chibi wusste nicht, was er falsch gemacht hatte. Eines Tages hatte er ein Zuhause, am nächsten Tag nicht mehr. Er kam zurück in das Katzen-Tierheim, als wäre etwas schiefgelaufen, obwohl es nicht der Fall war. Er musste sich wieder daran gewöhnen. Neue Freunde wiederfinden. Wieder lernen, dass ein Kätzchen ein Kätzchen sein kann. Ein Zuhause, in dem man versteht, dass eine Katze eine Katze sein kann. Ein Zuhause, in dem seine Spielfreudigkeit nicht als Fehler angesehen wird. Ein Zuhause, aus dem er nie wieder zurückgeschickt wird. Er hat so lange gewartet, bis jemand ihn wählt. Bitte lassen Sie ihn nicht wieder allein. Wenn Sie fühlen, dass Sie Chibi's richtiges Zuhause sein könnten, schreiben Sie bitte an die E-Mail-Adresse des Tierheims.
Original lesen (et)
Kui Emi pesakonnas sündis tilluke must-valge kassipoiss, sai ta nimeks Chibi. Jaapani keeles tähendab see “tilluke”, ja seda ta oligi — nii väike, et mahtus peopessa. Ta kasvas turvakodus koos õe ja vendadega, mängis, müras ja õppis inimest usaldama esimesest hingetõmbest peale. Ükshaaval leidsid kõik teised oma kodud. Igaühele tuli keegi, kes vaatas just teda ja ütles: “See on minu kass.” Ainult Chibi jäi ootama. Ta ootas kaua. Nii kaua, et hakkas juba tunduma, et äkki ei tulegi kedagi. Ja siis tuli tema ime. Ka Chibi leidis lõpuks kodu. Kui ta jaanuaris ära läks, tundus, et lõpuks algab tema päris elu. Oma inimene, oma kodu, oma õnn. Aga see õnn kestis liiga vähe. Ja siis ühel päeval Chibi tagastati. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud halb kass. Vaid sellepärast, et ta oli kassipoeg — mängis liiga palju, uudistas liiga julgelt, ajas lillepotis mulda laiali ja elas rõõmsalt nagu noor kass ikka. Chibi ei saanud aru, mida ta valesti tegi. Ühel päeval oli tal kodu, järgmisel enam mitte. Ta tuli tagasi kassituppa, justkui oleks olnud midagi valesti temas, kuigi tegelikult polnud. Ta pidi uuesti kohanema. Uuesti leidma sõbrad. Uuesti uskuma, et elu võib olla tore. Ja ta leidiski — tal on nüüd uued noored mängukaaslased, kellega joosta, mürada ja üksteise kaisus magada. Kui vaatad teda teistega mängimas, ei usukski, et üks väike süda võib olla juba korra murtud. Aga nüüd lähevad ka need sõbrad uutesse kodudesse ning Chibi jääb jälle üksinda. See teeb nii haiget, sest ta on juba korra jäänud viimasena maha. Juba korra arvanud, et leidis oma inimese, ja pidanud tagasi tulema. Mõte, et ta peab taas üksi ootama, samal ajal kui teised lahkuvad oma kodudesse, on lihtsalt ebaõiglane. Chibi ei vaja haletsust. Ta vajab kodu, kus mõistetakse, et kass võibki olla kass. Kodu, kus tema mängulisust ei peeta veaks. Kodu, kust teda enam kunagi tagasi ei tooda. Ta on nii kaua oodanud, et keegi valiks just tema. Palun ärme lase tal jälle üksi jääda. Kui tunned, et võiksid olla Chibi päris kodu, siis kirjuta palun turvakodu e-posti aadressile . Tekkis huvi? Täida ankeet ja paku kodu!
Eingestellt vor 4 Monaten
